Hiljuti on meedias kära teinud ühe huvikooli juhi poliitilistel põhjustel vallandamine. Laidan seda - inimestel on sõnavabadus ja poliitiline vallandamine on nõme autoritaarne komme. Häbi tegijatele! Kas vallandatu ise oli normaalne tüüp - mina seda ei tea.
Tüüp vallandati, kuna ta põhimõtteliselt (mitte täpselt - võinuks tsiteerida täpsemalt, oleks vähem jama) tsiteeris ühte ajaloolast. Mitte halva mainega ajaloolast.
Muuseas kirjutas ta, et "NKVD sõnul likvideerisid nad sadu bandiitide gruppe". Osad läksid selle üle nii leili, et kõrvadest tuli auru ja reaalsustaju kukkus ära.
Arvati, et Ptšjolkin peab metsavendi bandiitideks ja kiidab küüditamist. Võinuks aru saada, et Ptšjolkin jutustas, milleks NKVD metsavendi pidas. Samast postitusest leiab ka teise termini "nõukogudevastane vastupanu". Küüditamise põhjustest pidanuks aga Ptšjolkin lähemalt rääkima - nagu metsavendade olemasolust ei jätkunud küüditamise nurjamiseks, nii metsavendade puudumine poleks kah küüditamist ära hoidnud. Juuniküüditamine pidi pea maha lööma vana vabariigi eliidil, märtsiküüditamine aga pidi sillutama teed varade kollektiviseerimisele. Mõlemad on jälestusväärsed massirepressioonid, aga teine palju mastaapsem, kui esimene.
Aga nüüd ma tahaks päris šokeeriva avaldusega esineda.
Jah, osad metsavennad olid bandiidid. Selle üle ei pea põdema. Iga vastupanuliikumine maailmas on hankinud omale vahendeid illegaalsetel viisidel.
Minu poliitilised kolleegid - anarhistid Hispaanias pärast kaotatud kodusõda - olid bandiidid ja ma ei häbene neid. Ka pärast Prantsusmaale põgenemist olid paljud neist bandiidid edasi, ma ei häbene ka seda.
Kui oled võimude silmis täiesti soovimatu isik, keda võim tahab tappa või vangistada - sa ei saa palgatööga ausalt leiba teenida. Kui vajad relvi ja varustust rohkem kui triviaalses koguses, siis müts näpus talude ukse taga käimine ei aita - tuleb varastada, tuleb dokumente võltsida, tuleb vajadusel ka röövida - vastupanuliikumised on oma relvi sageli sõjaväelt või julgeolekujõududelt kavaluse ja vägivallaga võtnud.
Soovitan teile filmi, mis näitab positiivselt ühte kuulsat bandiiti - kaader filmist on postituse pealkirja küljes.
https://en.wikipedia.org/wiki/A_Man_of_Action_(2022_film)
"A man of action" (Un hombre de acción) jutustab kehva pangaröövli, keskpärase müürsepa ja maailma ühe meisterlikuma tšekivõltsija, anarhist Lucio Urtubia põnevast elust.
Hispaania vastupanuliikumisele, mis Franco režiimile kaikaid kodaraisse loopis ja režiimi ohvreid aitas, tõstis Lucio kokku miljoneid krabisevat, ilma milleta mastaapne vastupanu ei õnnestu. See ei ole häbiväärne tegu. Häbiväärne oleks, kui ta oleks kellegi asjasse puutumatu eraisiku küüditanud või ära tapnud.
Metsavendi oli eri sorte. Ei saa välistada, et mõned neist tapsid asjassepuutumatu isiku. Aga võrreldes NKVD-ga olid nad rahvale üsna kahjutu seltskond.
Sellest kõigest peaks tohtima rääkida, ilma et poliitikud kambaka korraldaks ja meedias lintšimise meeleolu tekiks. :)
2007/2008 aasta talve tippsündmuseks kujunes siseminister Jüri Pihli ennekuulmatu "politseiriigi seaduste" pakett, mis pidi muutma tosinat eri seadust, kriminaliseerides nii koosolekul rahumeelselt põhiseadusliku korra muutmise nõuded kui näo varjamise, lubades dokumenteerimata vahistamisi ja andes politseiametnikule voli avalikke koosolekuid üsna suvaliselt laiali saata.
Oli selge, et minister on Pronksiööst nii suure šoki saanud, et kadunud on igasugune kartus astuda autoritaarsuse nõlvale ja libiseda alla politseiriiki. Ärge pange kunagi siseministriks endist Kapo direktorit.
Kirjutasime artikleid, ehitasime veebilehe, kogusime ligi 10 000 allkirja. Tegime koostööd Kaheksanda Mai Liikumise rahvaga. Meile pakkus koostööd Öine Vahtkond (kremlimeelsed ja Pronksiööga seotud aktivistid), aga saatsime nad viisakult kuu loojangu suunas.
Registreerisime rongkäigu. Politsei oli suu ammuli, üritas natuke kobiseda, aga mõistis - demokraatiasse kuulub ka politsei õigustele vastu töötamine. Kaardistades meeleavalduse eelõhtul marsruudi turvalisust, tuli Toompeal vastu töölt koju jalutav Jüri Pihl. Ütlesime tere, kallale ei läinud, ministril on kah eraelu. Tšau, pakaa, näeme homme.
Meeleavaldus oli suur ja kärarikas. Stenbocki maja ees peeti kõnesid, mis ilmselt jõudsid valitsuse inimestele kohale. Justiitsministeerium oli juba varem avastanud, et eelnõust on kogukas osa ilmselt põhiseadusega vastuolus. Eelnõu lammutati tükkideks, osad paraku võeti vastu (muuseas legaliseeriti elektrišokirelvad).
Eelnõu kõigi tükkidega võitlemiseks polnud meil jaksu ega avalikkusel tähelepanu. Ajakirjandusel ei jätkunud tähelepanu isegi tervikliku eelnõude paketi jaoks, neid huvitas elektrišokirelv rohkem, kui põhiseaduslike õiguste piiramine. Ei ole saladus, et demokraatia töötab tähelepanuvaeguse oludes veidi nõrgalt.
Paraadiga elektrišokirelva vastu
Kalle Laanet: taser ei sobi igale politseinikule
Kaheksanda Mai Liikumise blogi, kus on muuseas säilinud ürituse lendleht, mille postitusele lisan:
Järgnenud kevadel algas majahõivajate liikumine. Enne jäi mainimata, et osa inspiratsiooni majahõivamise alustamiseks saabus ka Soomest, kus igal kevadel squatterid midagi üle võtsid, enamasti kaotasid kuid vahest ka hoidsid. Kevadel 2008 oli Helsingis avatud squat "Rajasaari" (lagunema jäetud sõudebaas), kus ka mina käisin.
Squat "Volk" (nime tekkel aitas üks venekeelne aktivist, kes joonistas elutoa seinale efektse multifilmi-hundi) kestis politseimaja vastas Pärnu maanteel (seal, kus praegu on Eesti Loto peakorter) umbes poolteist aastat. Samal ajal suunasid oma jõupingutused püsiva koha loomisele ka Tartu aktivistid, kes vanas Pärmivabrikus (legaalselt, ilma hõivamata) A-raamatukogu sisse seadsid - seal sai aega veeta ja laenutada temaatilist kirjandust.
Minu energia suurem osa kulus squatile. Nägin, et keegi välja ajama ei torma, kuid naabermaja hõivanud bomžid elavad halvasti, tuleb teha targemini - tegutseda suvel, et talv ei oleks talumatu. Parandasin lekkivad kohad plekk-katuses, panin rõdu katusele uue bituumeni, et all asuvasse tuppa ei tilguks, trepikoja katusele tuli rakmete ja kiivriga minna ja tõrvapapp monteerida. Keldrisse tuli paigaldada minimaalsed solgitorud, et solk uuesti kanalisatsiooni jõuaks. Loomulikult seinte värvimine, akende tihendamine, interneti näppamine Kaitseliidu osakonnast kaugel üle raudtee (aitäh jagamast ka muid hüvesid peale kollektiivse kaitsevõime :D ) ja päikesepaneelide süsteemi laiendamine, et tuled õhtul põleda saaks.
Protestiaktsioone jätkasid loomaõiguslased - kärarikkalt ja tähelepanu tõmbavalt. Nemad sattusid ka pahuksisse Kapoga, kui rahvusvaheline seltskond Rootsis mingi labori väravat liiga tugevalt lükkas ja see katki läks. Kapo hakkas siis nende aktiviste ükshaaval "kohvile kutsuma". Alustas alaealistest, kes olid üsna šokis, jätkas täisealistega, kellest osa saatsid agentuuri päikeseloojangu suunas ja ei läinud vestlema.
Mina olin anarhistliku liikumisega liitudes hoidnud hoolsalt oma anonüümsust - mulle kaponaudid helistada ei teadnud. Näitab miks anonüümsus tähtis on. Küll aga üritasid kaponaudid peedistada anarhistliku liikumise üht kõneisikut ja avalikku nägu, võttes ühendust ta ülikooliga, lisaks tulevase tööandja ja doktoritöö sponsoriga (energeetika vallas). Tõnis läks eetrisse ka vastulausega, et "aitab naljast, lõpetage politsei sildi all õigusrikkumine ära". Sellest koorus pikem ühiskondlik arutelu Kaitsepolitsei rolli üle.
"Pealtnägija": Kas teisitimõtlejate järgi nuhkimine on kapo ülereageering või hind meie turvalisuse eest?
Sama aasta kevadel avaldasime koos Tiibeti iseseisvuse pooldajatega meelt Hiina saatkonna vastas. Pekingis toimusid parasjagu olümpiamängud, Tiibetis aga oli just lõppenud repressioonilaine.
Vastu nügimisena Kapole toimus järgmisel kevadel nende maja ees jälgimisühiskonna vastane tegevuspäev, mil kõike elavat maniakaalselt pildistati. (Võin teile öelda, et pildistamine on Kaitsepolitsei töötaja seisukohast äärmiselt häiriv tegevus, täpselt sama ebameeldiv nagu anarhistile.)
Ei saa välistada, et squat aitas suurendada anarhismi aktsepteeritavust Eesti rokk- ja punkmuusika seltskonnas, kuna asus juhtumisi klubist "Tapper" 200 meetri kaugusel. Bomžide maja (mis oli squati ees) välisvärava juures vestlema sattunud "alternatiivse välimusega noored" võisid mõistmise korral kodukandist mõndagi uut avastada. :) Squatis kasvatati samal ajal ube ja porgandeid ning tegeleti DIY-ga. Käis päikesepaneelide juurde lisamine ja elektrivõrguga liitumiseks võimaluste otsimine - ja see polnud lihtne, isegi energeetikust tuttav ei suutnud aidata. Oli juba võimalik välja arvutada, et talvel oleme hädas.
(jätkub)